Elamusi jagab: Gerda Rentel
Millal sina lähed? Mul on valmis juba bikiinid ja sõbrad. Nii kõlaks ühe tavalise õppuri viisijupp maikuus enne vaheaega, kuid sel aastal on see “ving” eriti vali. Distantsõpe, võileib ühes käes ja kohv teises, tundub kui unelmate kool, kuid reaalsuses jõuad sa kodukoolis hommikusöögini hilistundidel.
Alustame sellest, et eelmise aasta juunikuus, kui veetsin oma puhkust, hakkas mul kodus nii igav, et otsustasin vaadata, mida põnevat koolid õppida pakuvad. Ülikooli lõpetamisest olid juba mõned aastad möödas, seega n-ö õppimise trauma oli kadunud. Ja lasingi end tugevalt mõjutada Tallinna Majanduskooli Facebooki postitusest, mis ütles, et sel samal päeval on viimane kuupäev kandideerida. Tegin nii nagu Facebook ütles ja panin end kirja sotsiaalmeedia turunduse erialale. Juba järgmisel päeval olin vestlusel ning ülejärgmisel päeval kooli nimekirjas. Tööle naastes küsiti ikka, et mis siis puhkusel head tegid ja ma vastasin, et tead, kooli astusin sisse. Ja ega polnudki viga kord kuus sessoonõppena koolipinki nühkida, vastupidi - väga värskendav igakuine nädal oli.
Viimased kuud on aga olnud hoopis nii, et kui Gerda koeraga veebi jõudis, olid Zoomi tunnid juba alanud. Teoreetiliselt, sest esimesed 15 minutit kuluvad ikka ja jälle vanale heale tehniliste viperuste showle. Nagu kinos - täpseks kellaajaks pole mõtet reklaame vaatama minna. Kes ei kuule, kes ei näe, kelle laps kriiskab (loe: kes ei oska mute nuppu leida) ja nii edasi. Tihti on ka nii, et muna õpetab kana ehk tudengid õpetajat, kuidas hostina kõiki vajadusel vaigistada või kuidas oma ekraani jagada.
Kui tehniliste murede etendus on läbitud, siis algab vaikus. Nagu teatris või kinos ikka - publik on vait. Ja ka pilt on must, sest kes tahaks enda tegelikku pale kodus näidata. Nii see õpetaja siis taidleb seal ja küsib küsimusi, proovib algatada arutelu, kuid edutult. Mõni aktiivne julgeb, aga julgeb vaid chatti kirjutada. Õppejõud julgustab video vahendusel sõna võtma, kuid asjatult, sest sundida ju ei saa.
Ükskord tegime Zoomi tunnis pressikonverentsi. Üks grupp on esinejaid ja teised on ajakirjanikud, kes küsimusi esitavad. Õppejõud küsib alguses viisakalt, kes tahavad olla pressikonverentsi esinejad. Vaikus. Näen, kuidas 40-st osalejast saab 38, 37, 36. Hetk hiljem ähvardab õppejõud ise välja valida need õnnelikud. 32, 31, 30 - aina väheneb. Oleks päris veider, kui päris koolitunnis hakkaks õpilased rodupidi klassiruumist välja astuma kui õpetaja käsib miskit ülesannet teha. Inimõigus!
Kõige ägedam on aga see, kui õppejõud on suutnud end kiiresti ümber seadistada vastavalt eriolukorrale. Näiteks e-turunduskommunikatsiooniplaani Zoomi tunnis teatas õppejõud, unicorn taustal lendamas, et kogu meie mitmekuise rühmatöö võib prügikasti visata, sest kriisi ajal ei jälgi keegi enam tavapärast strateegiat. Mis seal muud ikka, kui alustada otsast peale ja mängida grupitöö ümber vastavalt kriisikommunikatsioonile. Samas oli ümberhäälestatud ka kogu loeng - rääkisime nelja tunni jooksul erinevatest vandenõuteooriatest alates 5G rünnakust kuni koroona biorelvani. Kõik erinevad vormid on ikkagi vajalikud teada, kui vaja hallata kriisikommunikatsiooni. Nii palju kui on ju inimesi, on ka arvamusi!
Kui aga Zoomi tunnid või Facebooki lived saavad lõpuks läbi, siis sellega veel kõik ei lõpe. Siis hakkab iseseisva töö maagia! Kirjas on, et kulub üks tund, aga tegelikkuses kolm. Öeldud on, et see on lihtne - tõmba Adobe Premiere alla ja hakka monteerima, aga tegelikkuses Apple tahab jonnida ja ei taha Microsofti tootehakatisi alla laadida nii nagu peab. Ja lõppu on lisatud, et saada kogu töö õppejõu meilile, aga see on peeaegu nagu merre ulpima lastud kiri pudelis. Ootad ja ootad, aga tagasi kirja õppejõult ei tule kunagi. Nende 10% ees, kes jõuavad sadadele õpilastele meili teel tagasisidet anda, müts maha!
Midagi positiivset ka. Eksamit on veebis päris tore teha. 24 küsimust ja 27 minutit. Ühele küsimusele on aega üle minuti, seega vabalt jõuab guugeldada. Aga kes see nii ikka teeks, eksole? Või siis multitaskingu ehk rööprähklemise oskus areneb. Kui enne jõudis koolis loengu ajal vajadusel kiiresti üks promotsiooni graafik või eelarve kokku panna, siis nüüd olen “koos õpetajaga” näiteks pannkooke teinud, Zorrot jalutanud ja isegi juukseid värvinud.
Inimene pole ilmselt kunagi rahul, kuid siiski harjub kiiresti kõigega. Nüüd on meie kursuse põhislogan meie Facebooki salajases grupis, et tahaks kooli. Talvekampaania hüüdlause oli pigem, et oleme väsinud koolis käimisest. Võta näpust - tundub, et see koolis õppimine polegi nii hirmus. Või tänapäeval oleks õigem öelda - kontaktõpe ruulib, distantsõpe hakib?