Elamusi jagab: Katriin Hunt
Ma ei tea, kuidas teiega lood on, aga Elamusstuudios on aprillis lausa kaks sünnipäevalist ja meeletul hulgal sõpru, kes peavad leidma uue viisi oma sünnipäeva tähistamiseks.
Paljud otsustavad pidupäeva edasi lükata ja on ka neid, kes seda oma karantiiniperega peavad. Ma ei ole selline inimene. Mina tegutsesin seekord aga teistmoodi, sest minu jaoks on olnud iganädalased sõpradega hängimised nädala olulisemaks osaks ja oma sünnipäevapidu olen eranditult pidanud igal aastal. Sellepärast tunduski neljandal aprillil peo ära jätmine liiga kurb algus sellele veel kurvemale ajale.
Mu sõbrad on harjunud teadmisega, et kui Katriin teeb peo, siis on mängud ja meelelahutus garanteeritud, aga kuidas see kõik nüüd nii korraldada, et nad saaksid seda nautida ilma nakkusohuta?
Kõik laabus imeliselt. Inimesi oli küll poole vähem, kui kutsutud, kuid sünnipäev oli siiski meeleolukas ja kestis sama kaua, kui enamus sünnipäevi - järgmise hommikuni.
Peo jaoks valmistasin ette kolm mängu, millest esimene oli sünnipäevalapse kohta käiv Kahoot, mida on ülimalt lihtne videoteel mängida. Samuti need, kes varem selle mänguga ei olnud kokku puutunud, said asjale kiiresti pihta ning olid rohkem kui elevil minu kohta uut ja huvitavat teada saama. Kusjuures, kunagi mängisime seda mängu ühe projekti raames ka Terevisioonis nii, et kõik televaatajad said teleri vahendusel oma nutiseadmega mängust osa võtta.
Teiseks mänguks oli aaretejaht, kus kõik osalejad pidid märguande peale tooma oma kodus ekraani ette nimetatud esemed. Näiteks palusin neil kiirelt leida midagi roosat, midagi minuga seonduvat või panna end riidesse nii nagu läheksid Beach Grindile. See, kes esimesena esemetega ekraani ette tagasi jõudis, sai punkti. Mäng oli kaasahaarav ja sõbrad tõeliselt võistlushimulised – nagu ka mina!
Ja viimaseks mängus valisin midagi harivat. Lasin Kahooti võitjal ja oma abikaasal moodustada meeskonnad, kes kordamööda erinevate kategooriate küsimustele vastama hakkasid. Iga kord sai vastata tiimist üks inimene, kelle tiimi kapten arvas selles kategoorias kõige tugevam olevat.
Võitjatele saatsin järgmisel päeval Wolti teel üllatuse.
Kuna sünnipäev toimus veebi vahendusel, siis olid minipausid vajalikud – ikka selleks, et klaasi täitmas käia või midagi hamba alla haarata. Samal ajal mängisime nendega, kes ekraani tagant lahkuda ei soovinud, “Never have I ever” mängu. Osalejate suureks üllatuseks tuli neil küsimused ise välja mõelda. Kõik said sellega oma kodumugavuses väga hästi hakkama.
Kindel märkus on see, et kui sa kavatsed oma sünnipäeva veebis pidada, siis eelnev kommunikatsioon on äärmiselt oluline. Sünnipäev pidi algama kell seitse ja seda sai ka nii Facebooki ürituse kui ka muude kanalite kaudu teavitatud, kuid kohale tulijaid oli poole vähem, kui päris sünnipäeval neid osalenud oleks. Ma ei oska öelda, kas asi võib olla meie generatsioonis, aga inimesed peavad päris kontakti olulisemaks kui virtuaalset ja seetõttu ei võeta seda ka nii tõsiselt. Need, kes peole ei jõudnud, käisid siiski omamoodi õnne soovimas – kes saksofoni akna all mängimas või sünnipäevaks laulmas.
Selliseid vahvaid üritusi peaks praeguses olukorras ka siis korraldama, kui sünnipäeva pole. Ma sain väga paljudelt virtuaalkülalistelt tagasisidet, et see oli just see, mida nad karantiinis olles vajasid. Ühine tegutsemine ja koosveedetud aeg veebi vahendusel on suur osa sellest, kuidas karantiin edukalt üle elada.