Kas distantsilt kontserdid päästsid päeva?

Arvamust avaldab: Taavi Esperk

Minu üheks suurimaks hobiks ja naudinguks on muusika tarbimine - kuulamine läbi eri meediumide, kontsertidel käimine, selle avastamine juhuslikest kokkupuudetest ja läbi sihikindlate avarustes tuhnimiste. Oma viimased reisimised elukaaslase Kariniga oleme sättinud sedasi, et välisriigis saaks osa ka mõnest huvitavast muusikaelamusest. Õnneks on

meil suhteliselt sarnane muusikaline maitse. Aasta 2019 sai muusikareiside poolest päris vilgas - kontserdituristidena sai ette võetud sõidud Varssavi (Dave Matthews Band), Stuttgarti (Phil Collins), Birminghami (Conversations with Nick Cave), Prahasse (Mark Knopfler), Dublini (New Order), paaril korral Riiga (Cigarettes After Sex, Lola Marsh) ning septembris õnnestus Londonis viibimise ajal külastada ka Alex Cameroni kontserti. Suurte festivalide fänn ma ei ole - seal on liiga palju juhuslikku ning spetsiaalselt mitte esinejate pärast kohale saabunud seltskonda. Väiksemad nišifestivalid, palun väga, olen kohal - Kilingi-Nõmme Schilling oli kindlasti parim näide ideaalsest festivalist. Eestis on tegelikult muusikasõbrana väga hea elada - suurepäraseid artiste ja mitmekesiseid kontserte leiab küllaga. Suhteliselt ergas pidi tulema ka meie 2020. aasta - mõtetes ja plaanides olid mitmed väljasõidud nii Eestis kui mujale. Aga nagu Marco Tasane viimati laulis, tuli üks “Siivutu viirus” ja kõik tehtud plaanid tuli ümber vaadata.

Masendav. Kuidas nüüd tulla toime, kui oled tavapäraselt harjunud iganädalaselt mõnest live'st osa saama? Kas veebikontserdid päästavad päeva ja pakuvad elamusi?

Kui tavapäraselt peaks nüüd järgnema pikem teemaarendus, mille lõpus jõuda sissejuhatuses püstitatud küsimustele vastamiseni, siis jätan seekord selle eeskujuliku kirjandikirjutaja võrrandi kõrvale ning kergitan kohe klappe vastuselt. EI, ei veebi- ega praegused autokontserdid asenda mitte kuidagi neid õigeid live'sid. Proovisin karantiini algusajal paari live't kuulata, aga see pettumus oli ikka väga suur ja otsustasin kõikidele järgmistele striimidele oma aega mitte raisata. EI paku nad pooltki sellist elamust, nagu püstitäis Von Krahl. EI tekita sellist katarsist, nagu pakuvad kontserdid, kus muusika on tänu bändi vahetule küttele ning tehnikute suurepärasele panusele vallutanud sinu ja kõik nende kümnete-sadade-tuhandete teiste samas väljas viibijate meeled. 

Õnneks olen ma jõudnud investeerida elamustesse ja mälestustesse, mitte nii palju asjadesse. Kuigi plaadivirnad täidavad hea mitu ruutmeetrit me kodust ning digitaalsed väljalasked mitmekümneid gigasid arvuti ja erinevate kõvaketaste mahust. Aga need enamuses kõik on seotud mälestustega. Pea igal tükil on oma lugu. Nõnda siis olengi veetnud need kaks karantiinikuud veidike nostalgilisel lainel - kuulanud vanu lemmikuid, võtnud ette kahekuise FB postituste sarja minu Eesti muusikast, samas proovinud avastada ja luua kohtumisi uute sümpaatiatega, mis on õnneks ka vilja kandnud - neid virgumishetki ehk satorisid on olnud mitmeid (näiteks LA suurepärase shoegaze pundi Deserta peale sattumine). Vaimu on aidanud värskena hoida ka alati positiivne Rahva Oma Kaitse - uskumatu, aga see saatesari tähistas tänavu oma 20-ndat sünnipäeva!

Karantiiniajal on vana hea Youtube olnud minu kui muusikasõbra üks lemmikkanaleid - paljud suurepärased artistid on omi kontsertsalvestusi tasuta kuulamiseks ja vaatamiseks üles riputanud. Nick Cave ja co on isegi avanud täitsa oma telekanali “Bad Seed Teevee”, kust 24h ebakorrapäraselt bändi loomingut, intervjuusid ja filme peale viskab. See on tõeliselt äge lüke Austraalia heerose ja tema kamba poolt, seda võikski vaatama jääda! Elus muusika nälga on veidikenegi aidanud leevendada nende jagatud eksklusiivsete vanade kontsertide “külastamine”. #StayHome teemaviide on siinkohal aidanud neid leida ja selles põhjatus muusikakaevus orienteeruda. Nii on saadud näiteks ette võetud Iggy Pop 2008. aasta live (vaatan, et hetkel juba kustutatud), Radiohead kontsert (Bonnaroo, 2006), The Rolling Stones “Extra Licks” seeriad, Genesis Film Festival 2020 (nende 5 kontserti aastatest 1981-2007), An Hour with Pink Floyd (bändi esinemine 1970 ühes San Francisco kaabelteevees), Beck etteaste (We Love Green, 2018), Prince & The Revolution meenutus (Syracuse, NY, 1985) ja nii mõndagi veel. Ka erinevad mälestuskillud ja tagasivaated suurtelt loojatelt on olnud vaimule virgestavad - näiteks Monster Children'i poolt esile toodud 6 parimat Antonin Corbijn-i muusikavideot jt sellised listid. Soovitan need "väljasõidud" kvaliteetmuusikasse veel võimalusel ette võtta, arvatavasti lähiajal vajuvad need kõik maksumüüride taha.

Mis on kvaliteetmuusika? Minu jaoks on selle sõnaühendi definitsiooniks aegumatus. Muusika, mis aja jooksul läheb aina paremaks, mille eest oled nõus maksma ikka ja jälle. Muusika, mis ei pane pead valutama, ei väsita. Muusika, mis on sügav, millel on midagi öelda. Ma olen kindel, et aastal 1995 Rednexi fännanud muusikasõbrad valiksid enamuses täna Oasise kuulamise, kui ajas annaks rännata. Keset massi liikudes, on kerge olulist mitte märgata.

Palju on karantiiniajal rõõmu pakkunud ka Eesti muusikud ning nende uus toodang. I Wear* Experiment-i “Unwind” on ikka nii super lugu! Kindlasti tasub tutvust teha neil viiruspäevadel ilmunud uute kodumaiste albumitega - Jonas Kaarnametsa projekt jonas.f.k ning Tiksi poolt välja antud tema EP “buda.01”, Pärnu alternatiivroki pärli Sibyl Vane kauamängiv “Duchess”, igati cool-i rokkbändi Dramamama “Uphill Battle”, aasta jazzmuusiku Joel Remmeli “Live at Taff Club” ja eks neid kirsse ole kindlasti veel. Mulle on alati meeldinud statistika, erinevate listide jälgimine ning nende koostamine - siinkohal viskangi õhku veel ühe kimbu soovitusi kodumaistest singlitest, mis ilmunud neil viiruspäevadel ning milledele tasub kindlasti kõrv peale panna: Puuluup “Käpapuu”, Mees Inc. “Tuusad tüdrukud on tuusad”, Mart Avi “Spark/Soul ReaVer”, Anett “get by”, Lexsoul Dancemachine “Entertainment” ja “Money", Ouu “Mystical Island”, Ans. Andur “Hirmu katedraal”, Dead Furies “Holy Nothing”, Sammalhabe “Uju”, Siiri Sisask “Sumeri naine”, Frankie Animal“Restless”, EiK “Ilusti”, Sõpruse Puiestee “Miraaž”, Wiiralt “Liivimaa pastoraal”, Levski “Desires”, Estbel “Unelaul”.Minu karantii, et see muusika teeb head! Ja vajadusel päästab ka maailma - eelkõige muidugi live vormis.

Pidades end suhteliselt tolerantseks, jään siiski uhkusega traditsiooniliste kontsertide pooldajaks. Igaveseks. Vajadusel kasvõi salaja ja põranda all.