Elamusi jagab: Helen Soodla
Olles kahe pisikese lapse ema (2-aastane ja 5-kuune), siis ootasin pikisilmi aega, mil meie kahene saaks lasteaias käima hakata. Kui vanem laps lasteaias on, siis oleks mul võimalik pühendada aega pisibeebile ning tema uinakute ajal rahulikult tegeleda kõige muu vajalikuga ning tasapisi ehk ka naasta tööülesannete juurde.
Saabus siis kauaoodatud märtsikuu, mil hakkasime harjutama meie vanemat last lasteaiaga ja kui esimene nädal hästi läks, lõin salamisi käsi rõõmustades kokku ja peas kirjutama “projekti”, mida kõike oma ajaga peale hakkan. Teate ju seda ütlust: inimene teeb plaane ja jumal naerab. Ma viiksin sisse mõned täiendused: ema teeb plaane ja jumal on pisarateni naerukrampides. Ühesõnaga - kehtestati eriolukord ja lasteaed oli automaatselt cancel. Meie korterist sai ühtäkki elukaaslase kontor, kus toimusid videokoosolekud, töökõned jms. Naljaviluks kutsusingi meie 2-aastast ja 5-kuust last sel perioodil väikesteks „kolleegideks“.
Kuna koroonaeelses elus oli meie vanemal kolleegil esmaspäeviti laulu- ja tantsutund (edaspidi “koosolek”), siis küsis ta eriolukorra esimestel päevadel korduvalt minu käest, et millal järgmine koosolek toimub. Püüdsin kolleegile selgitada, et praegu levib koronaviirus ja koosolekuid ei toimu. Ta vaatas mulle otsa, justkui mõistaks, kuid iga uue päeva saabudes küsis ikka, et millal ometi me sinna lähme.
Üsna pea sain laulukoolist e-kirja, milles selgus, et koosolekut on võimalik pidada virtuaalselt! Kolleeg oli selle üle väga õnnelik (ja mina ka, sest et oli vähemalt üks lisategevus, millega veel tema päeva kodukontoris sisustada). Meero Muusiku lauluõpetaja Nele filmis video üles ja saatis nimekirja töövahenditest, mida vaja läheb. Kes ei tea, siis 2-aastaste kolleegidega käiakse sellisel koosolekul kahekesi koos ja sealseid ülesandeid tehakse koos.
Kui saabus koosolekupäev, oli kolleeg silmnähtavalt rõõmus. Sel hommikul sai hommikupuder eriti kärmelt söödud, ta ei jonninud ega vaielnud vastu, kui pärast sööki kätepesu tegema pidi. Püüdlikult ootas ta, et sätiksin valmis ekraani ja ühendaksin arvuti kõlariga. “Heihopsti nüüd algab, nüüd algab laulutund...“ laulsime kolleegiga valjul häälel ning patsutasime kätega põlvedele rütmi, nagu ette näidati.
Kaua see toredus kesta ei saanud - meie tegevust hakas saboteerima meie noorem kolleeg, kes oli tüdinenud mängumatil kõhuli lamamisest. Püüdes hoida mõlemat kolleegi õnnelikuna ja tegevuses, andsin nooremale kätte mänguasju, lootes, et see teda rahustab.
Ei rahustanud. Selle asemel lugesin ta silmadest välja ähvarduse, et kui ta kohe süüa ei saa, siis kestab plaanitud kisa nii kaua ja nii kõvasti, et oleme sunnitud kogu koosoleku edasi lükkama.
Lahendasin kiirelt noorema kolleegi probleemi ja seejärel saime siis ka koosolekuga kenasti lõpule.
Antud olukorras, kus mu kolleegide keskendumisvõime on veel üsna üürike, oli äärmiselt mugav, et koosolek oli üles filmitud, mistõttu oli võimalik segavate faktorite ilmnemise korral kogu video pausile panna. Positiivse poolena toon välja ka selle, et saime ise koosoleku toimumisaja valida ning osalemast ei takistanud ei kellegi nohu ega valele ajahetkele langenud lõunauni jms.
Negatiivse poole pealt siiski tuleb mainida, et videoversioonil puudub teatav sotsiaalne aspekt, mis taoliste muusikaliste koosviibimiste puhul on oluline osa elamusest endast. Seega ühel teisel korral proovisime 1:1 koosoleku asemel korraldada suuremat eventi, nii et proovisime Facetime abil antud üritusele kaasata 2-aastased kaksikud ühest teisest kodukontorist. Kuid kuna tolle ettevõtte töötajad ei olnud varem taolisest muusikalisest sündmusest osa võtnud, siis vaatasid nad ekraanil toimuvat hämmeldunud pilguga ning suurt kaasa ei teinud. Sellest hoolimata oli kõigil osalejatel väga lõbus. Eriti hõivatud olid nö päevajuhid (emad), kes püüdsid ergutada tervet publikut kaasa tegema.
Tulles nüüd „kolleegide“ ja „kodukontori“ maailmast tagasi tavapäraste terminite juurde, siis ma loodan, et tulevikus jätkavad huvikoolid tavapäraste tundide kõrval ka virtuaaltunde või on võimalik videode vahendusel tund nö järele teha. Ühest küljest on see justkui ettevalmistus tulevaseks online-õppeks (arvan, et praegune ülemaailmne eriolukord muudab suuresti seda, kuidas oleme harjunud nägema õpilasi koolipingis), teisalt eks ta ole pisut parem alternatiiv multikatele, kui emal/isal on lapse kõrvalt vaja kodukontoris näiteks üks e-kiri ära saata.
Just saying: Selleks, et saaksin käesoleva blogipostituse lõpetada, panin tütrele ekraanile mängima selle nädala Meero Muusiku laulutunni ja silmanurgast nägin, kuidas ta ehitas mängutoolidest rongi, ette pani istuma mõmmi ja tagumisesse nö rongiritta aitasin tõsta tema pisivenna babybjörniga. Nüüd laulavad õpetajaga sellest, kuidas igas peatuses on erinev tants ja pill ning pisikesel vennal on ka lust laulvat ning ringi kepslevat õde jälgida. :)
